Привет!

Minu vinged 4 ja pool kuud Moskva elu ongi ootamatult kiiresti ümber saanud ja saan oma tavapärase eesti elu juurde naasta. Siiski panen kirja veel viimased seiklused ja tähelepanekud meie idanaabrite juures.

Minu viimane kuu (detsember) Venemaal algas tegelikult hoopiski Murmanski tripiga. Nimelt peale õe ja ema lahkumist oli mul paar lühikest päeva, et oma kohver pakkida ja vahepeal unarusse jäänud õppimisega tegeleda ja sealt edasi olin juba 5 päeva kaugel Barentsi mere ääres. (Sellest ja Baikalist jätkuvalt tulevad erinevad postitused välja).

Tagasi tulles olin ma esimest korda pisut haige terve Moskvas veedetud aja jooksul, samas tavalisega võrreldes oli seegi kerge nohu ja peavalu väike probleem ning palju aega ma taastumiseks ei vajanud ega saanudki endale lubada. Juba järgmisel nädalal ootasid mind kõik semestri lõpueksamid ja arvestades, et ma reeglina armastan viimasel minutil õppida, siis algas mu ettevalmitus alles siis. Õppimise koha pealt pean mainima, et see on esimene (ja kahjuks ka ilmselt viimane) kord siin elus, kus kõik ained mida õpin pakkusid mulle reealselt huvi ja käisin loengutes kohal mitte sunnist või kohalkäimisest tulenevatest punktidest vaid vabast tahtest. Pole ka imestada, sest valisin kõik õpitavad ained oma äranägemise järgi.

Ainete nimekiri : (ects = ainepunkti)

1) Fundamentals of International Business and Management– 4 ects

2) Russian Economy- 4 ects

3) EU- Russia Relations – 4 ects

4) Russian language- 6 ects

5) US-Russia Relations– 4 ects

Minu ainetest pooled tegelikult ei olnud otseselt majandustudengitele mõeldud vaid pigem rahvusvaheliste suhete valdkonnast ja sealjuures magistri astmele. Niisiis õnnestus mul tegelikul nii US-Russia kui ka EU-Russia relationsi ainete eksamiteks küllaltki palju õppida ja kokkuvõttes ikkagi viimast I korraga läbi ei saanud (homme teen online eksami uuesti). Ülejäänud ainete eksamitega oli selle eest ikka palju-palju lihtsam ja sain kerge vaevaga 10d kätte. (Süsteemis 10 on parim, 4 on viimane millega läbi saab aine). Samas ei kahetse ma ka sugugi nende keeruliste ainete võtmist ka seda mitte mille läbi kukkusin, sest need osutusid väga silmaringi avardavateks, just need ained andsid mulle tegelikult kõige parema ülevaate, mida Venemaal arvatakse ühest või teisest poliitilisest olukorrast. Avastused olid huvitavad, sest tõesti venelastel on oma vaatenurk väga paljude sündmuste kohta, mis ei ühti üldse meil õpetatava/kajastatavaga. Vahepeal oli seal ka keeruline loengus käia, sest väga vahva ja laia silmaringiga õppejõud ütles otse ja käredalt mitmete asjade kohta ja üks neist oli näiteks Balti riikide ja Poolaga läbi saamine. Igaks juhuks katsun teha nii, et järgi tehtaval eksamil ei selguks mu rahvus 😀

Peale eksami perioodi algas paras count down aeg. Kuna jäid ainult viimased nädalad ja järsku koitis kõigile karm reaalsus, et vaja on järele jäänud aja jooksul teha kõik mis siiani tegemata ja ka üksteise seltsis võimalikult palju aega veeta. Esmajärgus alustasime oma eksamijärgset aega mitme peol käimisega. Käisime vanas heas lemmik baaris Dream Baris ja nii mõneski teises kohas kohe head mitu õhtut järjest, ainult selle vahega, et kui enne soojendasime oma odavate viinadega ühikas kõik koos (illegaalselt muidugi), siis nüüd ei viitsinud enam keegi kellegi ees head nägu teha ja olime ainult oma pundiga. Umbes selleks ajaks olime just suhteliselt konkreetse liikmeskonnaga sõpruskonna valmis saanud (2 hispaania tüdrukut, 3 hispaania kutti, 1 itaalia kutt ja mina). Olles hea kuukene varem pidutsemata elanud nautisin ma ööelu ilmselt rohkem kui varem ja pidutsesin ka tulevase poole aasta jaoks ette 😀 Siis saabusid meile eurooplastele jõulud, mida pidulauaga ühikas tähistasime. Siinkohal mainin, et paljud eurooplased läksid tegelikult vahetult enne joule juba koju, et perega tähistada. Samas Venemaal joule sellel ajal üldse ei tähistata ja 24.-25. detsember on kõige tavalisemad päevad. Antud juhul jõulutunne küll kannatas selle tõttu, aga samas andis see palju lisaaega, sest kohad ei olnud suletud. Peale jõule läks veel kiiremaks. Tegime oma pundiga lausa nädala tunniplaani, kuidas ja kus ja mida. Jõululaupäeval sain käia VDNH pargis uisutamas näiteks. Väidetavalt peaks tegu olem Euroopa suurima uisuringiga ja see oli üks neist tegevustest, mis mulle tegelikult ilusti jõulutunnet tekitas.

Suveniiride järel käisime Ismailovos. Ismailovo on tegelikult Moskva äärelinnas (tumesinise nr 3 metroo liinil) asuv linnaosa millel on lausa oma kreml. Koht on tuntud oma kremli ja värvikirevate majade poolest. Samas on seal ka suur suveniiri turg. Moskva kremli juurest ostes suveniire tuleb maksta ikka mitu korda rohkem, nii et selles mõttes on Ismailovos käimine igati tasuv. Suurelt vabaõhu turult saingi oma matrjoška ja kõik mud vahvad suveniirid ja päris mõistliku hinna eest.

Samuti võtsin end kokku ja käisin ära Tretjakovski galeriis. Kuna ma pole suurem kunstiinimene, siis plaanisin alati oma kunstnikust venelasest sõbraga minna sinna muuseumi, aga kuna lõpuks ta lihtsalt kunagi ei leidnud nii palju aega et sinna minna, siis jäi see külastus ikkagi mul hispaanlastega ette võtta. Tegelikult oli päris huvitav, eriti need venepärased teosed, mida on elujooksul mujal näinud mingit moodi ja üle-üldiselt loodusmaalid.

Samuti sai täitsa palju aeg pandud viimaste šopingute alla, sest hinnad olid siiski mõnevõrra paremad kui Eestis ja kaup erinev niikuinii. Teine sama palju aega kulus oma vene sõpradega kokku saamisele ja hüvasti jättudele. Kuna venelastel on komme aastavahetust tähistada nagu aastavahetus ja jõulud koos, siis teevad nad kingitusi üksteisele aastavahetuse puhul. Niisiis endale ootamatult sain ma head mitu kingitust oma sõpradelt viimasel kohtumisel.

Kolmas ajakulu oli aastavahetuse peo organiseerimise raames. Nimelt planeerisime varakult peale, et veedame aastavahetuse mujal kui ühikas ja oma lemmik ühikarahvaga koos. Meie punt oli kogu peo eestvedaja ja nagu ikka kipub juhtuma, siis mina kogu meie pundi eestvedaja, seega oli tarvis küllaltki palju läbi mõelda ja valmistuda. Tegelikult olime peoruumi rentinud juba varem, sellega läks isegi küllaltki lihtsalt, sest leidsin ühe netilehe kus peoruume rendiks pakuti. Peale vaatamas käimist ja veendumist, et koht sobib hakkasime raha koguma ja kui välja jätta paar ebameeldivalt varajast venekeelset telefoni kõnet oli kõik ok.

Muidu kui ma juba otsapidi vene keeleni jõudsin, siis vastan ka kohe ilmselt populaarsemaile küsimusele: “kas vene keel selge?”. Selge oleks ilmselt vale öelda, aga tunduvalt parem on kindlasti reaalsus. Enne sinna minekut olin head mitu aastat koolis õppinud vene keelt, aga praktiliselt eriti aru ei saanud ja ei rääkinud midagi. Nüüd peale neid kuid võin öelda, et saan räägitavast hästi aru, vähemalt kuni see ei puuduta mingit spetsiifilist teemat. Samuti räägin päris hästi kõik vajaliku ja igapäevase, minu jaoks on lihtne asjaajamine ja ostmine jne. Omaette hea lõpueksam oligi selle peokoha üürimine, sest siis pidin head mitu korda heas vene keeles rääkima ja selgeks tegema mis ja kuidas. Pikema jutu puhul a la ümberjutustus mida tegin eile jne räägin ära, aga vajan veits mõtteaega, seega kõige kiiremini ja korrektsemalt välja ei tule. Samas oma vene sõpradega ma siiski suutsin enamus ära rääkida vene keeles olenemata ajakulust (mõlemad rääkisid tegelikult ka head inglise keelt).

Siis jõudis kätte 31.12 ja pidime veel peo jaoks sisseostud tegema ja pakkisin kohvrit ning õhtul teadagi pidasime pidu. Tegemist on kindlasti ühe omanäolisema ja meeldejäävama peoga. Lisaks sellele, et välismaalased käituvad juues niinkuinii erinevalt kui eestlased, siis lisas olukorrale oma jumet asjaolu, et enamusele oli see viimane pidu koos viibida üldse. Meil jäeti sinna üks turva niiöelda ja ta ikka aeg-ajalt tuli minu käest küsima: “kas see noormees on ikka veel elus? Kas peaks teda kuidagi aitama?” Niisiis vene keel ja korraldajate rõõmud ei jätnud mind maha siiski ka 2020 alguses. Ja siis 1. Jaanuar ma pakkisin terve päeva kohvrit ja lahkusin lõpuks 2 võimatult raske kohvri ja lisaks 2 kotiga ühikast. Minu armsad sõbrad saatsid mind ilusti taksole, aga edasi pidin oma killavooruga ise hakakma saama ja ei hakka valetama- väga raske oli. Nimelt tulin Eestisse bussiga ja kogu sõit toimus läbi Riia ja võttis 22 tundi kokku. Ma oleks muidu ikka rongiga tulnud ja kui saate valida tasub kindlasti teha valik rongi või lennuki kasuks, aga aastavahetuse puhul oli kõik juba 2 kuud enne väljamüüdud. Niisiis sain meeldejäävat moodi oma kohvreid küll bussi peale ja piiril uuesti bussilt maha lohistada ja koosmõjul minu üle 30 tunnise ärkveloleku ajaga oli see päris ekstreemne kombo. Lisaks otsustas Läti piirivalve ainsana just minu mõlemad kohvrid veel keset parkimisplatsi kell 5 öösel lahti ka kiskuda ja võite uskuda, et pooled mu asjadest mida olin kohvri pakkinud (enamus aega mahutavuse suurendamiseks kohvril istudes) kukkusid välja ja ma olin ebareaalselt kuri. Siiski lõpuks jõudsin Riiga ja istusin ümber Pärnu bussile (btw seal bussil samuti räägiti vaid vene keeles). Viimaks kell 19 õhtul jõudsin Viljandi kust vanemad mu peale võtsid ja minu seiklus sai punkti.

Veel tähelepanekuid:

• Kui sind tõmbavad iluteenused (sh iluoperatsioonid) siis Venemaa on kindlasti koht kuhu tasub minna. Iluteenused on soodsad ja väga kergesti saab aegu. Enamus salonge promovad end instagrammis ja neid on lihtne leida. Kvaliteedi koha pealt kõik mida mina tegin oli väga korralik ja jäin rahule. Samas tean, et nt ilukirurgia jaoks neil arstipabereid vaja ei lähe, lihtsalt mingid koolitused vaja ära teha. (Kui sind huvitab mingi konkreetne teenus/valdkond siis võid minuga eraldi ühendust võtta, äkki oskan aidata:)
• Eesti on võrreldes Venemaaga ikka väga e-riik. Ma ei ütle, et Venemaal midagi netis teha ei saaks, aga siiski paljude paberimajanduslike toimingute jaoks kulub aega erinevate büroode vahel käia. Samuti on igual nurgal leida printimis/skännimis teenust pakkuvad kohad.
• Moskva on nagu iga teine suurlinn selles mõttes, et seal leidub palju välismaalt pärit elanikke (Gruusia ja Usbekistan ilmselt ühed populaarsemad). Samuti ei saa arvata, et see mis on Moskvas normaalsuseks on ka mujal Venemaal- see kindlasti kohe pole nii.
• Moskva kohta veel võib välja tuua, et see on rikas linn. Näha on, et sinna investeeritakse palju. Linn on alati väga uhke, kaunistatud, valgustatud, korras ja turvaline.
•  Väga hästi toimiv ja lihtsasti kasutatav metro on veel üks asi, mis mulle väga meeldis selle linna puhul. Ja nagu ikka ka metro line tuleb aina juurde, nüüd kui lahkusin peaks just valmima 3. Suur ringliin.
• Moskva võib olla küll suurlinn, aga vene keeleta seal ikkagi praktiliselt hästi hakkama ei saa.

Paari päeva pärast saate ka Baikali ja Murmanski tripi kohta lugeda ja pilte vaadata.

Пока!

Tervitused üle pika aja! Jälle on möödunud veidi üle kuu aja viimasest postitusest ja ühtlasi on jäänud vaid kuu siin olla veel. Selle aja jooksul siin olen võrdlemisi pikalt reisil Baikali ääres olnud (sellest tuleb postitus üsna pea- ausõna) ja ülejäänud aja olen üsna tublilt loengus käinud ja veidi uusi ringkondi Moskvas külastanud. Samuti võttis tubli aja viisa pikendusega tegelemine ja uue registretsiooni saamine (peale igat rohkem kui 3-päevast reisi on see uuesti vaja teha), sest kogu bürokraatia võtab siin alati ilmatu aja ja mitu päeva järjest on õigetel kellaaegadel erinevate kontorite vahet käia.

Aga nüüd asja juurde… nimelt möödunud nädalavahetusel käis mul viimaks ometi Eestist külalisi siin. Arvesse võttes viisa taotlemise keerukust ja kulukust ei ole see just ime, et nii vähe külalisi on olnud, aga tore näha et sedagi. Tundub, et teiste Euroopa riikide kodanikel on viisaga veidi kergem ja huvi Venemaa ja Moskva vastu ka suurem, sest enamus vahetusõpilastel on vanemad või/ja sõbrad külas pea iga kuu keegi. Igatahes oma külaliste jaoks (ema ja õde) valmistasin ma ette korraliku päevakava ja mitmed kohad, mida vaatamas käia ja kus süüa. Kuna üldiselt plaan meeldis neile hästi, siis mõtlesin, et oleks ju patt see info ainult enda teada jätta. Ema ja õde veetsid Moskvas peaaegu 5 päeva, seega on ka kohti umbes 4-5 tiheda päeva jaoks. Lisaks lisan söögikohtade, klubide/baaride ja šopingukohtade soovitusi.

TOP vaatamisväärsused Moskvas:

• Punane Väljak
• Vassili Blašennõi kirik
• GUM

Need kolm vaatamisväärsust on kindlasti ühed kõige-kõige olulisemad Moskvas nö Moskva sümbolid ja tasub nende jaoks aega varuda vähemalt pool päeva kui mitte rohkem. Talvisel ajal on parim väljakule tulla päeva valges, et väljak ja kirik ikka ilusti nähtavad oleks, aga GUM on väga ilusti dekoreeritud ja parim just pimedas. GUMi ja kirikusse tasub ka sisse minna. Arvestada tuleb, et turiste selles piirkonnas jagub.

• 

• 

• 

• 

• 

           *Lenini Mausoleum

See vaatamisväärsus asub ka Punasel väljakul, aga tasub jälgida lahtioleku aega, et sisse pääseda.

• Kreml

Kreml ise asub kohe Punase väljaku kõrval, aga sisse saab Aleksandri aia kaudu, mis asub teasel pool (maha tulla metroost Biblioteka Imeni Lenina jaamas). Sisse minnes saab ligi poolele Kremlile, teise pool on valitsusasutuste all ja sinna ei lasta. Kremlis saab vaadata rohkeid kirikuid, relvapalatit või võtta niisama sissepääsu pilet, lisaks on giidi ja audiogiidi võimalus. Isiklikult ma suur relva fänn ei ole, nii et piirdusime kirikute piletiga.

• Moskva City + Panorama 360

See on võimalus näha hoopis teistsugust Moskvat. Veidi Dubaid meenustavate pilvelõhkujate piirkonnas on võimalik teha maalilisi pilte (parim pildi koht ütleks on tegelikult minnes üle metro silla ja  tehes pilt teispoolt jõge). Samuti saab minna üles 89. Korrusele ja näha Moskvat teisest vaatenurgast. Panorama 360 pakub seda võimalust iga päeav hommikust hilisõhtuni, võimalus on ka seal õhtust süüa (pole soodne lahendus just muidugi). Sinna üles tasub minna kui on pigem täiesti selge ilm, muidu void avastada, et udu segab vaadat. Vahva asi on, et seal üleval saad sa süüa piiramatus koguses käsitöö jäätist ja šokolaadi. Pileteid saab sama torni all olevast kaubanduskeskusest Afimall osta või internetist.

• VDNH (uisutamine ja Töölise ja Kolhoositari kuju)

VDNH park on päris kesklinnast veidi eemal, aga metrooga on üsna kerge minna. Lisaks erinevatele NSVL osariikide majadele ja rohketele atraktsioonidele suvisel ajal on talvel VDNH pargis suur uisuväljak. Väga mõnus on kogu park üle vaadata hoopis uiskudel kulgedes, öisel ajal on seal tohutu hulk kaunistusi loomulikult. Lisaks kohe VDNH pargi kõrval asub kuulus Mosfilmi alguses paistnud Töölise ja Kolhoositari kuju.

• 

• 

• Gorky Park (talvel) / Zaryadye Park (suvel)

Parkide ja loodusturismi austajatele (nagu mina) soovitan veel paari parki. Gorky park on suviti väga ilus ja sur park välikino ja paljude kohvikutega, aga talvel asub ka seal uisuväljak.

Zaryade Park on Punase Väljaku kõrval enam vähem, selle pargi võlu avaldub just suvel, sest nimelt on park ülesehitatud nii, et esindatud on erinevaid Venemaal leiduvaid taime kooslusi, ni ion seal mägimaad, sood ja kasemetsad. Lisaks on seal ilus klaasialune istumiskoht ja imeline vaade ajaloolisele Moskvale ja saab jõe kohale jalutama minna klaassillale.

• Arbati tänav

Tänav mis kunagi ei maga. Seal on palju muusikuid, suveniiripoole, restorane, baare, muuseumu ja tänava artiste. Tasub Maha tulla helesinise metrooliini Arbatsky peatuses, et jalutada kuni Smolenskyni. Arbati tänavaid on tegelikult 2: uus ja vana. Tasub vaadata üle mõlemad.

• Lubyanka

Lubyanka on teine hea jalutamise piirkond, saelt on võimalik näha laste GUMi ja palju väikseid baare ja söögikohti.

• Metroo tuur (Kievskaya, Mendeleevskaya, Komsomolskaya, Okhotny Riad)

Kui metrooga liikumise jaoks on juba Troika kaart ostetud (sinna saab raha sõitmise jaoks peale panna), siis tasub läbi käia need kõige ilusamad jaamad. Üldiselt kõik pruuni liini nr 5 jaamad on ilusad.

• Suur teater

Tegemist on tõeliselt uhke hoonega ja selle sisemus on minu meelest veel parem kui väljast paistab. Sinna saab lihtsalt tuurile minna piletiga, aga veel parem on reaalsele etendusele minna, kus on lisaks olemas õige elegantne rahvas ja õhkkond. (Etendusele minna soodne muidugi pole, piletid alates 70 eurost)

*Tsirkus

Võimalusel tasub ka tsirkuses ära käia, võimalusi on mitmeid, aga tasub ette mõelda, et võimalik, et piletid tasuks ette osta päev või nii.

* MGU peahoone, üks Stalini Seitsmest Õest hoonetest

Tegelikult asub seal hones Moskva State University, aga tänu sellele on hoonele üsna hea ligi pääseda. Parim on sinna minna päikeseloojangul, nii saab mäe nõlvalt ilusat vaadet näha.

TOP söögikohad Moskvas:

• Вареничная (€)

Pelmeenid, vareenikud ja muu venepärane toit. Tegemist on restorani ketiga, mille restorane võib kõikjalt leida, neile on omane hästi vahva sisustus.

• Теремок (€)

Pelmeene ja pannkooke pakkuv kiirsöögi kett.

• Шоколадница (€)

Siit võib leida pea kõike, eriti head on lõunapakkumised ja lasanje.

• Вокруг света (€€)

Üks Moskoviitide lemmik söögikoht: tegemist on nö toidutänavaga, kus üle saali peale on hästi palju erinevate riikide putkasid paigutatud, aga istumiskohad on ühised. Antud söögikoht asub Punase Väljaku lähedal. Ise soovitan sealset Gruusi söögikohta.

• Khachapuri (€€)

Parim Gruusia söögikoht, eriti head hinkaalid ja khachapurid.

• BB & Burger (€)

Lihtsalt eriti hea juuruburger!

• Black Star Burger (€€)

Selles burxikohas saad mustasaiaga burgerit kinnastega süüa.

• Most Restaurant & Bar (€€)

Söögikoht asub sillal, mis asub Moskva City ja Kutusovsky tänava vahel. Sillalt avaneb eriti ilus vaade.

• White Rabbit (€€€€€)

Kui sa veel ei tea selle kohta, ma arvan et Googel annab parema ülevaate kui mina, sest mina käinud seal pole J

• Sixty (€€€)

Moskva Citys asuv restoran  hea vaatega.

• Дом16 (€€€)
• Eately (€€)

Kui itaalia toidu ise peaks peale tulema, siis itaallased kinnitavad, et tegu on väärt kohaga.

TOP kaubanduskeskused:

• Афималл

See keskus asub Moskva Citys, võimalik on leida nii kalleid firma poode kui ka igapäevaseid kaupluskette. Pigem siiski kallis keskus.

• Европийский

Kievsky metroojaama juures asuv alati imeilusti kaunistatud keskus, kus on põhiliselt kallid firmamargi poed vaid.

• Оходный ряд

Punase Väljaku juures asuv maa-alune keskus, siit võib leida igasuguse hinnaklassi ja kvaliteediga kaupa.

• Филион

Äärelinna rahulik ja odav keskus, pigem kommertskaupade poed.

• Океания

TOP Baarid/ööklubid:

Tegelikult ööelu kohapealt tean, et võiks tunduvalt rohkem teada ja avastada, aga nimelt enamus kohti on tasulise sissepääsuga ja meie sõprusgrupis on alati inimesi, kelle jaoks on see liiga palju kulutust, seega kipume vaid teatud kindlates kohtades käima, millest parimad toon siin välja.

• Dreambar

Mõnus europop ja russky pop läbisegi, tasuta sissepääs.

• Gipsy

See on üks neist huvitavatest klubidest, kuhu võib sisse pääseda tasuta või maksta 30€ ja see sõltub vaid su näost ja ei tea millest veel. Elektromuusika.

• Propaganda

Tasuta sissepääs, elektromuusika.

• Casa Agabe

Ladina muusika, head joogid.

• Ugly Coyote

Lahe interjöör, sissepääs tasuta või väikese tasu eest.

Märkamatult on möödunud üle kuu aja Moskvas. Uskumatu! Aeg läheb liiga kiiresti, liiga märkamatult, aga eks see ole vist nii ikka kui huvitav on. Seega üritan rääkida veidi oma viimase aja tegemistest jälle ja välja tuua oma tähelepanekud.

Esiteks käisin lõpuks ometi ära Punasel väljakul ja nägin ära Vassili Blažennõi katedraali, ilusti ja korralikult. Lausa 2 korda. Kuni 6. septembrini oli Punane Väljak ühe kontserdi sarja pärast kaetud igasuguste aedikute ja pinkidega, mille tõttu käisime alles nii hilja seal. Esimesel korral käies oli tegelikult veel osa piirdeaedadest alles, mis natukene vaadet häirisid. Selle eest teisel korral oli väljak tõesti suur ja jättis võimsa mulje. Vassili Blaženni katedraal muidugi on ilmselt kahtlemata üks kõige ilusamaid ja tähelepanuväärsemaid usuehitisi, mida olen näinud. Tegelikult tähelepanu väärne on veel, et tegelikult käisin teisel korral Punasel Väljakul täiesti võõraste venelastega, kellega teekonnal sinna kohtusin. Väga huvitav kuidas mina oma ikka päris kehva vene keelega niimoodi sellisesse seltskonda sattusin. Samas kasuks oli see kindlasti, praktika mõttes ja sain lugusid kuulda vene turismimaastiku kohta. Nad ise olid ka kõik eri kohtadest ja kohtusid omavahel samamoodi nagu mina nendega. Koos selle vahva seltskonnaga käisime ka GUMis, mis on väga vana ja kuulus kaubamaja. Asukoha poolest on see punase väljaku ääres. Väljast vaadates on tegu lihtsalt ühe järjekordse ajaloolise ehitisega, aga tasub sisse astuda. Midagi peale kuulsa jäätise sealt küll tänapäeval tavainimene osta ei saa, aga selle eest on ehitis ise võimas ja külluslik. Mitmed korrused klaas katuse all, kõige keskel on purskkaev arbuusidega. Kõik poed mida on võimalik külastada on väga kallid ja luksuslikud. Väidetavalt pidi GUMis oma poe omamine disaineritele ja luksusmarkidele nagu prestiizi küsimus olema, kuigi praktilist kasu võib-olla nii palju ei ole. Inimesi, kes seal reaalselt šoppamas käisid ma eriti ei näinud, pigem ongi tegu turistide meelispaigaga.

Koos ilusate ilmadega lõppes minu jaoks ka suurem vaatamisväärsuste külastamise hooaeg. Nimelt umbes 10. septembri paiku toimus selline suurem ilmamuutus. Üleöö oli +20 asemel +10 ja vähemgi. Väljas enam eriti liikuda ei olnud meeldiv. Ühel eriti tuulisel ja vahmasel pühapäeval käisime terve pundiga koos Pähklipureja balletti vaatama. Ballett ise toimus balleti nädala raames Kremli suures kontserdimajas. Siinkohal pean välja tooma piletiostu protsessi. Nimelt ostsin pileti umbes septembri alguses, kuna teistel oli pilet juba ostetud enne pidin selgeks suutma teha pileti müüjale lisaks sellele mida vaadata tahan ka selle, et tahaksin nende läheduses istuda. Rääkisin umbes 15 minutit, aga sai asja, istusin ilusti täpselt üks rida tagapool tervet punti. Funfact: umbes 2. vene keele tunnis õppisime kuidas tellida toitu või osta pileteid (sh õppisime erinevaid saaliosa nimetusi), aga seda kõike umbes 2 nädalat liiga hilja. Pähklipurejat ennast kirjeldaksin mina kui maagilist vaatemängu. Väga kena ja võimsalt edasi antud jõulu meeleolu. Minu rõõmuks oli süžee kenasti arusaadav ja oli mugav ja kerge etendust jälgida. Mis mind üllatas on venelaste kontserdi külastamise kultuuri erinevus: nimelt pool saali lahkus kohe peale lõpupoosi ja ei plaksutanud üldse.

Sergeyev Posad

Ühel septembri pühapäeval kui alles olid esimesed külmad päevad käisime ESNi poolt korraldatud tripil Sergeyev Posadis. Sergeyev Posad on umbes 1,5h rongisõidu kaugusel asuv Golden Circlei linn, mis on eelkõige tuntud oma kuulsa katedraalikompleksi poolest. Kogu reisipunt, mis kokku oli umbes 50 inimest käisime ka läbi katedraali hooned. Huvitav on, et pea iga ehitis kompleksis oli erineva stiiliga. Sibulkuplid vaheldumisi harjumuspäraste kirikutornidega. Seest poolt olid muidugi kõik nad kaunistatud veneõigeusu kiriku kommete kohaselt rikkalikult. Näha oli palju noori munga riietes noori, kes seal samas katedraalis kirikuõpetajaks või usuõpetuse õpetajaks õpivad. Peale külmakäes kannatamist ja katedraali käisime kohaliku pelmeenikööki külastamas. Muidu olikõik väga hea ja tip-top, aga peale sööki selgus, et mõned hinnad olid menüüs “valesti” olnud ja mõndadelt küsiti umbes euro jagu rohkem rublasid, mis tekitas suurema protsessimise ja kokkuvõttes lahendamsime vaidlust kohaliku köögi juhtkonnaga umbes 40 minuti jagu. Rongisõidud muidu olid ka omaette lõbustused, sest vallustasime terve pundi peale ühe vaguni ja mängisime kaarte. Olen õppinud nüüdseks umbes 5-6 uut mängu hispaanlastest, itaallastelt ja prantslastelt.

• 

• 

• 

• 

Vladimir

Peale Sergeyev Posadi tundsid mitmed, kaasaarvatud mina, et tahaks veel Moskva ümbrust külastada. Koos ühe oma hea sõbrannaga Hollandist (edaspidi Anna) vaatasime erinevaid sihtkohti ja üsna pea tegime plaani küslastada Vladimiri. Tegelikut tahtsime algselt isegi rohkem Susdali minna, aga kuna sinna saamine osutus pisut liiga keeruliseks siis jäi see plaan kõrvale. Ühel vabamal päeval käisime Kievski rongijaamas pileteid ostmas (see oli ka päris omamoodi vaatamisväärsus, sest piletiputka müüja küsis vahepeal mingeid veidralt raskeid küsimusi), paari nädala pärast pühapäeval oli minek. Rong läks välja Komsomolskayast kell pool 10 ja seal juures tegelikult vedas, et peale saime. Nimelt nagu viimasel ajal pidevalt juhtunud on ei kuulnud ma ka tollel päeval oma äratust ja ärkasin Anna kõne peale, siis kui aeg oli 5 min kokku lepitud ajast üle. Ühesõnaga tegin elu kiireima 5 minutilise riietumise ja läksime. Rongile saime probleemideta ja leidsime oma kohad ka. Umbes 1,5 tunni pärast leidsime end keset rohelust ja hallust. Jah, ilm oli tegelt pigem hästi sügiseselt pilves ja hall. Aga me olime vaimustuses, ilmselt nii kui ei kunagi varem. Vaimustuses puudest, põõsasest ja rohust. Vaimustuses, et peatuse juures oli vaid paar autot ja linna minekuks pidi mööda rohust mäeküljel looklevat rada üles ronima. Kuu aega Moskva asfalti ja maa-all liikumist oli see väga värskendav. Kusjuures ma enne isegi ei saanud aru, et seda igatsesin. Tegelikult Vladimir on Vladimiri oblasti pealinn ja täiesti suur linn (u 400 000 elanikku). Samas meie nägime vaid väikest ajaloolist osa sellest, mille läbimine üle paari tunni ei võtnud. Nagu Golden Circlei linnade puhul ikka sai kohalikke kultuuri vaatamisväärsusi külastatud nagu katedraalid, mida oli tegelikult õige mitu. Samuti koitis pilku kuldne värav, nime poolest. Seal juurest leidsime ka ühe härra kuju, kes nägi välja täpselt nagu Lenin. Ei saa mainimata jätta, et üleüldse paljud kujud näevad välja nagu Lenin. Lihtsalt huvitav kokkusattumus? Peale lõunat oli minu ajoks päeva tippsündmus. Nimelt leidsime täiesti pooljuhuslikult väga hästi hoolitsetud võimsa aia. 50 rubla eest soetasime aia pääsmed ja veetsime seal terve pealelõuna. Võimas Patriarhaadi aed oli täis lilli, erinevaid puid, aia majakesi ja muid kaunistusi. Kõige keskel oli purskaev. Kuna parjasti oli õunaaeg, tegime veidi pätti ka ja käisime raja kõrvalt puudelt õunu korjamas. Täpselt ei teagi öelda kui illegaalse teguviisiga tegemist oli. Edasi kui pimenema hakkas (tollel päeval umbes ekll 16.30) käisime käsitöö õlut proovimas ja kogemata suutsime leida ühe väga heade hindadega jalatsipoe, kust 20 euroga õnnestus siiani väga kenasti toimivad poolsaapad hankida. Tagasitee oli ka omaette vaatamisväärsus, nimelt sain juba piletit ostes aru, et peame magamiskohtadel tagasi sõitma. Nii oli lihtsalt tunduvalt soodsam. Niisiis sõitsin Moskva tagasi umbes kokku 3h oma teisekorruse naril otsevahekäigu kõrval. Anna liiga vaimustuses just polnud, aga mina sain üle 2h häirimatult magada.

• 

• 

• 

• 

• 

Moskva puhul on üks väga meeldiv ja samas ebameeldiv asi, üllatused ei lõppe iial. Lihtsalt siiani pole olnud ühtegi päeva, kus midagi imeks pandavat ei juhtuks. Iga päeva lõpus on mul midagi, mille üle olen üllatunud olnud, naernud või kirunud. Esiteks igasugused nö korralduslikud muudatused. Näiteks kui täiestin lambist keset päeva üks metroo jaam kinni pannakse, nii et pean ilge ringiga oma ühika sõitma. Või kui keegi jääb viimasel hetkel metroole tuhisedes peadpidi uksevahele. Tegelt too viimase on päris paras traagika, nimelt ega need uksed enam ei avane. Tuleb lihtsalt kaasinimeste abiga pea ruttu ukse vahelt kätte saada. Samas jällegi need vahvad üllatused, kui täiesti võõrad inimesed rääkima tulevad. Üsna mitmed ütlevad, et see on rohkem minu eripära, aga siiski. Ülipalju on juhtunud, et inimesed tulevad kas teed küsima või niisama mingit juttu rääkima. Tekib vaid üks küsimus- kas ma näen neile välja nii väga kohalik? Üldiselt vene teenindustöötajad on üsna ebaviisakad, aga vahest on huvitav jälgida kuidas iseenda käitumine nende käitumist mõjutab. Nimelt on mei siin kõrval üks väga odavate hindadega pood, kus teised õpilased ei käi, sest müüjad on harukordselt kurjad. Minu isiklik hobi on seal poes hästi heatujuliselt käia ja neile laiat naeratada, on huvitav jälgida, kui hästi poemüüjad alati minuga käituvad. Ülikooli poolest mind alati paneb imestama üks õppejõud, kes suudab olii hästi karismaatiline ja samas väga familiaarne. Tema loengutes on minul ja teisel kahel välisüliõpilasel alati juskui eriline koht. Üks päev tegi ta näiteks meile eraldi majatuuri, et näidata kuidas illegaalselt tasuta printida saab.

Moskva üllatustele lisanduvad veel ühika omad. Kooselu eririikidest inimestega on näidanud, et igati loogilised oskused ja arvamused ei pruugi üldse niiväga iseenesest mõistetavad olla. Nimelt juba 3. päeva on minuga köögis 5 inimest, kes tahavad õppida minu pealt kuidas kokata. Ma ei loe ennast mingiks eriliseks kokandusentusiastiks, lihtsalt need inimesed ei oska peale võileiva ja pasta keetmise midagi muud teha. WC ja pesuruumi asjade kasutamisega on ka kohati valestimõistmisi olnud. Samuti sattusin korra peale olukorrale, kui ühed õpilased südamerahuga minu toidukastist külmkapist toitu võtsid. Kui ma selle peale õigust nõudma läksin nad lahkusid veits ropendades. Poole tunni pärast olid samad seltsimehed tagasi vabandusšokolaadiga lisades, et edaspidi võtavad nad ainult teiste inimeste toidukastidest.

Venelastele väga meeldivad keldrid ja veidrad nurgatagused. See on lausa fenomenaalne kui paljud ilusalongid, poed ja kohvikud on keldrites. Minu jaoks on see natukene veider ja kohati hirmutav sinna keldri minna, aga kohalikele tundub see vististi maailma normaalseim. Kahe viimase päeva jooksul olen veetnud kokku 2h, et leida üles üks spordipood ja kullasepa töökoda. Kullasepa töökoda asus tegelikult ühes veidras “kaubanduskeskuses”, kus üldiselt müüdi vaid elektroonika asju väiksestes nö turuboksides. Kusagilt nurgatagant leidsin kogemata mingi sildi, mille järgi suutsin labürindist õige koha lõpuks leida. Spordipoega oli nii, et aadrss oli väga selge Šabolovska 23, aga minu õnnetuseks kandis sama numbrit 5 kõrghoonet. Niisiis tegin paduvihmaga kõigi hoonete ümber tiiru enne õige koha leidmist. Ma pole ilmselt iialgi nii kuri olnud selle nurgataguste armastuse suhtes. Samas on selles muidugi ka midagi väga huvitavat, nimelt selleks, et reaalselt teada kõiki neid väikeseid ägedaid ja vajalikke kohti tuleb palju niisama uudistada ja tõeliselt kohalikuks saada.

• 

Minu igapäeva lahutamatu osa on loomulikult ka vene keele õppimine. Ühest küljest vaadates praktiseerin iga päev, olen ju keele keskkonnas: ülikooli minnes ja tulles, süüa ostes või väljas söömas käies jne. Samas teisalt suure osa ajast kahjuks veedan pigem rahvusvahelises seltskonnas ja pole ka imeks panna. Elame samas ühikas, tundides oleme ka ainult rahvusvahelise seltskonnaga tavaliselt, sest kohalikud ju ei taha inglise keeles õppida. Niisiis, peamiselt ongi minu oskused selle 2 kuuga arenenud igapäeva tegevuste ja vajaduste ära ajamise osas. Ma saan tegelikult päris hästi aru jutust, kui jutt pole just keerulistel teemadel nagu loeng kunstist või psüholoogiast. Lugedes mis puutub igapäevaseid asju saan hästi aru, aga keerulisemad tekstid on ikkagi probleeme valmistavad. Eneseväljendusoskus vajab kindlasti rohkem just igapäevast kasutamist, mitte ainult tatraputru tellides vaid ka niisama pikema jutu rääkimist. Tänu suurematele pingutustele olen leidnud ka 2 kohalikku sõpra, kellega aeg-ajalt üritan kokku saada. Samuti üritan vene keeles rääkida nende paari inimesega ühikas, kes minust veidi paremini räägivad. Üldiselt olen aga olukorras, kus olen seltskonna kõige pädevam ja pean kõigi eest süüa tellima ja muidu asjaajamisega aitama. Vene keele praktikast rääkides, juba sellel nädalal saan kohe ühe ekstra praktika osaliseks, nimelt mina ja mu sõbranna võtame ette unistuste tripi Baikali äärde rongiga!!! Kuna plaanime reisida 3. klassis, siis kindlasti puutume kokku paljude kohalikega ja ida poole minnes vaevalt, et enam mingit muud keelt peale vene keele kuuleme. Ei jõua teisipäeva ära oodata!!

Heips!
Nagu lubatud sai kirjutan eraldi veidi esimeste nädalate ülikooli elust, siinsest süsteemist ja ühikamelust.
Üldiselt algas minu jaoks siinne ülikoolielu isegi varem kui siia jõudmine. Nimelt pidin juba kevadel igasugu andmeid ja dokumente ülikooli süsteemi üles laadima ja toimusid ka 3 videokonverentsi, mille käigus meile kohalikud õpilasrände tiimi liikmed rääkisid üldiselt Moskvas elust ja HSE ülikoolis õppimisest ning ainete valimisest. Selles mõttes oli hästi meeldiv, et infovahetus ülikooliga oli tihe ja ka meili teel oldi suvi läbi hästi kättesaadav.
Tegelikult pidin Moskva tulema 21. augustiks, sest siis algas 3-päevane Orientation Session. Põhimõtteliselt oli tegu üritusega, mille käigus toimusid erinevad seminarid ülikooli elukorralduse, õppimise, õppeainete valmise jms kohta. Teine ja mitte väiksem rõhk oli pandud omavahel tutvumisele. Lisaks muule tutvustati meile kohaliku ESN tiimi ja ürituste sarja, millega nüüd iganädalalselt kokku puutume. Põhimõtteliselt ESN on organisatsioon, mis on mitmetes riikides, ka siin. ESN korraldab palju erinevaid üritusi üliõpilastele, korraldajad ise on vabatahtlikud. Vähemalt siinne ESN tiim on küll siiani väga vahva olnud. Nad organiseerisid meile juab siiani 2 väga vahvat trippi Mosvast välja poole (Sergeyev Posad, Koskovo mõis). Lisaks on tulemas veel tripid St Peterburgi, Kaasani ja Murmanski, ootan huviga 🙂 Kolmapäeviti toimuvad keele tandemid, et saaksime vene keelt harjutada mõnusas seltskonnas.

HSE (Kõrgem Majanduskool)
HSE on üks uusimaid, aga samas suuremaid ülikoole Moskvas (suuremaid ülikoole on siin 10 ringi, kokku umbes 100 ringis). HSEsed loetakse üheks uuendusmeelsemaks ülikooliks, millest tulenevalt on siin rohkelt välisüliõpilasi ja õppejõude. Samuti torkab ülikool silma keskkonna ja poliit aktivistidest õpilastega, mitmetel õpilastel on erinevate meeleavalduste käigus rinda pista tulnud politseiga. Aga erinevalt paljudest teistest ülikoolidest HSE ei pidavat selle eest üliõpilast välja viskama.

Õppekorraldus
Kuigi jõudsin siia juba 21. august algas ülikool ametlikult alates 1. septembrist. Seda muidugi vaid ametlikult, tegelikult 2 esimest nädalat ma eriti kusagil loengus käima ei pidanud, kui siis korra nädalas. Tegelikult süsteemi poolest on siin ainete valimine lahendatud veidi teisiti kui Eestis, nimelt on kuni 20. augustini on nö shopping period, selle käigus saab õpilane käia erinevates loengutes ja vaadata, mis meeldib ja mis ei. Kuni 20. augustini saab õpilane kohalikus ülikooli õppesüsteemis (LMS) aineid juurde lisada ja kustutada ilma mingeid eri avaldusi tegemata. Samas süsteem ise on selle poolest selline keeruline, et nielt iga õppeaine jaoks on mingisugune ülemlimiit olemas ja tavaliselt on see alati umbes 5 õpilast (mul pole õrna aimu ka, miks see nii väike on, juba meid välisüliõpilasi on kokku umbes 250). Igatahes kui nende 5 õnneliku sekka sattuda ei õnnetunud pidi õpetaja või osakonna manageriga meili teel ühendust võtma. Kokkuvõttes õnnestus mul ennast soovitud tundi LMS süsteemi kaudu otse registreerida vaid ühele õppeainele, kõigil muudel juhtudel kirjutasin head mitu meili, millele vaid vahest vastati. Kokkuvõttes sai tüütult palju meile saadatud ja mõned korrad personaalselt rääkimaski käidud. Edasi käisin erinevaid õppeained vaatamas ja tegin päris palju muudatusi võrredes algse õppeplaaniga, sest küll mõni tund jäi üldse ära ja mõnel juhul tunniplaan üldse ei sobinud. Seal juures tunniplaani vaatamine on siin olnud üks keeruline katsumus, kuna siiani kuni shopping periodi lõpuni pole mingit ülevaatlikku tunniplaani, vaid iga õpetaja ja õppeaine kohta tuleb eraldi otsimas käia erinavatelt lehtedelt ja kui mõtled, et vaatad korra ära ja kirjutad üles ning asi sellega piirdub siis oiiii kui väga rängalt sellega eksida saab. Tunniplaani tuleb absoluutselt IGA PÄEV vaadata, sest tihti peale muudetakse tundide aega, kohta või jäetakse üldse ära tund ja seda umbes 2 h etteteatamisajaga õpetaja enda tunniplaani lehel. Kokkuvõttes, olen juba 3 korda niimoodi kas liiga vara, hilja või asjata vales kohas viibinud ja selliseid kogemusi on kõigil. Igatahes nüüdseks sai see shopping period läbi ja peaksime varsti tunniplaani ka saama. Tahaks öelda, et nüüd on elukorraldus paigas ja saan rahulikult rutiinis elama hakata, aga oh ei. Nimelt otsustas umbes täpselt 20. sept õhtul üks õpetajatest tunniplaani muuta ja nüüd on mul vaja vene keele rühma vahetada. Vene keele rühmi on õnneks mitu muidugi, aga paras ports paberimajandust on vaja ära teha nüüd. Muidu vene keele rühma määramiseks tegime kõik tunni ajase online testi, test õnnestus päris hästi mul, nii et olen Level 5 rühmas (Level 6 on parim). Aga et ka Level 5 toimub eriaegadel olen siiani käinud umbes 2x rohkemates vene keele tundides, et parimat õpetajat ja aega valida, nüüd tuleb see aga siiski ära vahetada.
Seda võib vist terve Venemaa ja Moskva kohta öelda, aga sama kehtib kindlasti ka ülikooli kohta- iga päev üllatab millegagi. Esimese 2 nädala jooksul ei olnud ühtegi loengut, mis oleks olnud nö tavaline, nii nagu Eestis, et lähed kohale, istud klassis maha, tuleb õppejõud ja algab loeng. Kus sa sellega. Esimene loeng näiteks algas tunni hiljem kui pidi algama, õpilasi oli 2x rohkem kui istekohti, nii et istusime põrandal ja kuna siis oli veel Moskvas täielik suvi, siis oli paras saun. Järgmises loengus alustas õppejõud sõnadega- “Hello, and now lets start with the test, like I promised last time”. Kõik olid üllatunud, tegemist pidi olema 1. loenguga. Siis selgus, et õppejõud pidi andma hoopis teist ainet ja mingi hullem segadus oli. Ühesõnaga selliseid erinevaid põnevaid loengu algusi on olnud oii kui palju, aga usun, et see on alguse asi ja edaspidi normaliseerub kõik. Võibolla mitte kõik, aga enamus.
Kui rääkida õppeainetest, siis tegelikult hästi huvitavaid õppeaineid olen leidnud ja see mis ei meeldinud sellest loobusin kohe. Kokkuvõttes on minu praegused ained sellised:
– Fundamentals of International Business
– International Trade
– EU-Russia Relations
– US-Russia Relations
– Russian as Foreign Language (vene keele kursus)
Tunniplaanist veel juttu tehes, siin on tundide toimumis ajad väga erinevad. Kella 9st hommikul 21ni õhtul. Minu enamus tunde on just õhtupoole näiteks. Lisaks on mul vähemalt üle nädala tunnid ka laupäeval ja see on normaalne nähtus. Ühel päeval naljalt üle 2 õppeaine loengu käia ei õnnestu, sest kuigi kõik ülikooli hoooned, mida on umbes 10 ringis asuvad Moskva kesklinnas kulub nende vahel liikumisele enamasti umbes 30-40 minutit, seega tuleb arvestada asukohaga väga ja järjestikku toimuvaid tunde naljalt võtta ei saa. Siiani olen käinud umbes 6 ülikooli hoones. Enamus hooneid on päris kaasaaegsed ja ilusad. Erti ilus on täiesti uus Pokrovsky hoone, millel on klaas aatrium ja ülimõnus raamatukogu.

Ühikaelu
Enamus vahetusüliõpilasi elavad ühiselamus, sest korterid kipuvad väga kulukad olema. Selle eest ühiselamu eest maksame kuus vaid umbes 20 eurot. Selle raha eest on elutingimused täitsa head. Tegemist pole küll nii privaatsete ja mõnusate ühiselamutega nagu Tartu Ülikooli uued ühiselamud (olen vaid paaris käinud, aga need olid ilusad). Siin elame 2 kaupa tubades, igas toas on voodid, kapp, riiul, külmkapp ja 2 kirjutuslauda ja tooli. Tuba ise on umbes 15 m2 suur. WCd ja duššid on terve korruse peale ühised, sama lugu on köögiga. Selle jagamisega on siiani juba oii kui palju erinevaid lugusid juhtunud. Nimelt on inimestel päris erinevad arusaamad kuidas mida teha ja mis on normaalne ja mis ei, seda olen ma kindlalt õppinud siin. Näiteks oma potte ja panne ma köögis hoida ei julge enam (keegi ei julge), sest need lähevad siin pidevalt “kaduma” kusagile. WC kasutamise kohta on ühika grupivestluses pidevalt igasuguseid kurjasid kirju.
Ühiselamud ise asuvad Moskva kesklinna lähedal. Minu ühiselamu (DORM nr 4) on Edela-Moskvas Studentsheskaya metro peatuse juures. Teine välisüliõpilaste ühiselamu on Põhja-Moskvas VDNH peatuse lähedal. Neil on kooli 10 minutit vähem minna, aga meie ühikas on väga lähedal Moskva cityle, mis on väga ilus tõesti! Ma tean, et me vahetusõpilased oleme väga õnnistatud asukoha poolest, nimelt on kohalike HSE üliõpilaste ühiselamu Moskvast veidi väljas ja nad peavad lisaks metroole tramme kasutama, kokkuvõttes võib loengu tulemine olla 2 tunni teekonna kaugusel. Lisaks pidavat kohalike üliõpilaste ühiselamud mitte nii heas korras olema. Veidi kahju on, et meid välisüliõpilasi eraldi kohalikest hoitakse, nii on raske keelt õppida, kuna ühiselamus räägime me pidevalt omavahel ju inglise ja hispaania keelt.
Muidu üldiselt on ühiselamu elu mind pigem hästi positiivselt üllatanud, hästi palju vahvaid inimesi on kokku sattunud. Peamiselt on hästi palju itaallasi, sakslasi (kus neid ka palju ei oleks :D)ja hispaania keelt kõnelevaid inimesi. Minu korrus on peamiselt sakslaste kants. Õnneks mu toakaaslane on hoopis eesti-vene juurtega itaallanna. Mul on hea meel, et ta oskab rääkida ka vene keelt, nii et saame omavahel ka vene keeles suhelda. Vahva on, et kuni siiani on seltskonnad hästi avatud ja saab hästi palju erineate inimesega läbi käia, kuigi looulikult mingid grupid ikka on formuleerunud juba (enamasti rahvuspõhised). Itaallased ja hispaanlased ja sakslased on hästi tihti just omakeskis- mis muidugi üldse ei üllata. Samas mina olen ka enamasti hispaanlaste või itaallastega. Minu nime tõttu enamus inimesi siin on pakkunud, et olen pärit kas Hispaaniast või Itaaliast, niisiis olen alati nö fake hispaanlane pundis. Samas minu õnneks on siin veel väiksema esindajate arvuga riike, nagu Holland ja Serbia näiteks. Ühiselamu elu lahutamatu osa on ühised söömised, kuna minu seltskond elab enamasti 5. korrusel siis sealses köögis (ise elan 2. korrusel). Samuti ühised väljas käimised on populaarne teema, iga nädalavahetus organiseerime mingisuguse baari või klubisse mineku ühiselt. Kambavaim on tugev (siiani vähemalt). Samas on muidugi ka juba draamat, küll pesupesemise, WC korra ja muidu sassis suhete osas, nii et igav juba ei hakka. Kohati tundub nagu elaksin mõnes populaarses tõsielushows.

Praegu on meie ühiselamu elu tugevasti mõjutamas järsk külmalaine. Nimelt on väljas jube külm ja vihmane. See muutus toimus sisuliselt üle öö. Eelmine reede oli veel 27 kraadi ja siis laupäeval oli järsku juba 15 kraadi ja nüüd on päeva aeg maksiamalselt 10 kraadi. Pidevalt on vihmane ja tuuline ja väljas liikuda on ebameeldiv. Samas väljas olemine pole põhimure, pigem on asi selles, et peale seda ühte külma nädalat on ühikas sees külmaks läinud. Vaikselt, pea märkamatult oleme jõudnud sellesse seisu, et sees on 15-18 kraadi ja käin ringi kampsuni ja nahktagiga ning magan tekk ülepea. Nagu selgus kütma hakatakse alates oktoobrist, nii et meil on veel ligi nädal vastu pidada, homme lähen teise lisateki järele. Osaliselt iluselt just sellest tulenevalt on hästi paljud õpilased haiged ka. Kui alguses niitsid kõhuhädad, siis nüüd on külmetushaigused uued ilma tegijad. Olen siiani õnneks üks õnnelikest, kes on puutumata mõlemast probleemist. Siiski selles on ka midagi positiivset, nimelt tundub kõikjal mujal mõnusalt soe. Kõik koolihooned on millegipärast tunduvalt soojemad.

Nu Privet!

Nüüdseks olen siin olnud juba veidi enam kui 1,5 nädalat ja nagu pealkirjast välja võib lugeda on olnud siin veedetud aeg igati suvepuhkuse vääriline nii ilma kui muu eluolu poolest. Tegelikult on megalt tegevust olnud ja aeg on läinud isegi (kahjuks) liiga kiiresti. Katsun siin ka väikese ülevaate anda, mida põnevat olen korda saatnud või millega Moskva mind kostitanud on.

Jõudsin Moskva rongijaama 21. augusti hommikul, minu õnneks ei pidanud ma isegi esimese asjana Moskva avaliku wifiga jändama hakkama, sest mu buddy (vabatahtlik, kes mind Moskvasse sisseelamisel aitab) oli juba mul vastas. Suvises riides lõbus noormees tervitas mind ja aitas mul tassida üht mu kohvritest. Tegelikult oli kohe kui kohtusime hästi kiire, nimelt pidime minema kiiresti ühika, et mu asjad ära panna tuppa ja mind sisse registreerida ning siis tagasi kesklinna vahetusõpilaste seminarile tulla. Kogu selle ettevõtmise peale oli aega 1,5 h, mis Moskva jaoks on enam-vähem mitte midagi. Niisiis vuristasin oma kohvrit ja buddy mu teist kohvrit mööda erinevaid metroo jaamu ja tundsin kuidas üldine kiirustamine ja kuum ilm seda teekonda vürstistasid. Lihtsalt teadmise poolest võin öelda, et paljudes metroo jaamades pole kohvrite jaoks eraldi rampi, niiet kandsin palju aeg kohvrit lihtsalt käe otsas. Igatahes peale mitmeid peatusi jõudsin oma helesinisel Aleksandrovsky sad liinil (sry, mul pole vene klaviatuuri, nii et enamus asju kirjutan lihtsalt ladina tähtedes) asuvasse kodu peatusesse Studentšeskaya. Ühikas on ülilähedal, nii umbes 200 m jalutamist. Kohale jõudes tegi buddy minu eest kogu ebameeldiva venekeelse asjaajamise protsessi ära ja edasi sain oma kodinad kiirelt üle toa ukse tõsta ja suundusin seminarile.

Seminarid toimusid HSE (Moskva Kõrgem Majanduskool) peahoone lähedal, populaarses kesklinnosas. Seminar ise oli rohkem ülikooli ja selle elukorralduse kohta, millest räägin eraldi postituses. Peale seminari sain uuesti buddyga kokku, et mulle vene SIM kaart osta. Btw, siin on mul alla 7 euro eest piiramatu kõneaeg ja piiramatu mobiilne internet, mis töötab ikka päris hästi. Samuti käisime BB burgerit söömas buddyga, mis on kahtlemata elu parim burgeri kogemus üldse. Super maitsekas bbq kasteme ja 2 eri juurstu ning peekoniga burger oli parim. Edaspidi temaga kohtudes olen ka ainult ülihäid burgerikogemusi saanud. Edasi jõudsin lõpuks ometi ühika. Ennist ühika asju viies ei olnud mul veel toakaaslast, ent õhtul saabudes oli keegi oma kohvrid juba tuppa kõrval voodile poetanud (toanaabri osas on tegelikult ka üks päris hea jutt tulemas :)), nii et ma ei pidanudki üksi toas olema, super. 2 järgnevat päeva veetsin samuti seminaridel, kus sain üha uusi tuttavaid. Seminari viimasel päeval toimus ühtlasi linnaekskursioon, kus meile näidati pealiskaudselt ära peamised kohad, mida peaks üks õige turist nägema.

Ekskursioon toimus Kitai-gorodi ja Punase Väljaku piirkonnas. Alustasime oma ülikooli peahoone juurest Myasnitskaya tänavalt. Tänav ise on küllatki suur ja ääristatud korrastatud, kohati dekoreeritud kõrgete hoonetega, mille ülekorrustel on korterid ja all on erinevad poed ja söögikohad. Tänav ise on saanud kunagi nime lihakaupmeeste järgi. Tänapäeval on peale nime lisaga seotud rohked Gruusi šašlõkki ja vene lihatoite pakkuvad söögikohad. Kui kunagi sinna tänavale sattuda, siis peale BB burgeri soovitan soojalt külastada tüüpilise vene toidu kohta Varenishnaja. Vareniki ja pelmenid on seal tõeliselt head ja saab proovida neid igas stiilis. Edasi liikusime mööda ilusa välimusega ajaloolistest hoonestest kubisevaid tänavaid. Üks hoone ilusam kui teine. Üks huvitavaid hooneid millest möödusime oli laste kaubanduskeskus, kus on ainult lastele mõeldud riided ja asjad. Jalutuskäigu lõpuks jõudsime hästi Kremli lähedale. Külastasime Zaryadye parki, mis asub otse Vassili Blažennõi kiriku kõrval. Park ise oli hästi modernne, iga pargi osa on erinev. Nimelt iga pragi osa on kaetud ühe Venemaa piirkonna tüüpilise taimestikuga. Niisiis näha võis lõunaosariikide taimi, rohumaid, kasemetsa ja taiga taimestikku. Samuti on olemas jääkamber. Üks peamisi vaatamisväärsusi pargis on jõekohale eenduv klaassild, millelt on võimalik parima vaatega pilte teha, millel on Kreml, kirikutornid ja Moskva jõgi. Edasi viis ringkäik meid Vassili Õndsa kiriku juurde, aga sisse ei saanud me minna sellel päeval. Nagu siin kombeks on, siis igasuguste ehituste ja remontide jaoks pannaks pidevalt ehitisi ja tänavaid kinni, nii oli kiriku ümber tänavad parajasti kinni pandud tee remondi jaoks. Teeremontide kohapealt pean kohe kommenteerima, et neid on hästi palju. Tundub nagu terve linna teid tahetaks parandada samal ajal. Meie ühika lähedal ei ole phimõtteliselt tänavat kus parajasti remont ei käiks, nii saan iga päev “mõnusalt” liiva-tolmuseid tänavaid pidi müttada. Õhtul käisime sama Kitai gorodi tänavatel pubisid avastamas ülikooli ESN organisatsiooni poolt organiseeritud pubirallil. Pubiralli suutis meid veenda, et venelased ei joo ainult viina ja teine oli, et venelased siiski joovad päris palju viina, lihtsalt vahest eri kujul. Muide pean mainima, et Moskva on üks neits linnadest, mis on eriti ilus just öösiti. Kõikjal on tuled ja peamistel ööelu tänavatel nagu Arbat ja mõned Kitai gorodi omad on igasuguseid kaunistusi, mis annavad tänavapildile effekti.

• 

• 

Laupäeval magasime keskpäevani ja ülejäänud päeva kasutasime targasti ära, et ühikasse vajalikke asju osta. Nimelt oli meil vaja kõigil söögi tegemiseks oma nõusid ja toiduaineid ja muud nipet näpet toa jaoks. Nii sõitsime 2 peatust edasi metrooga Fili peatusesse, mille lähedal on Filioni nimeline kaubanduskeskus, milles on selline hypermarketi ja Jyski vahepealne pood nimega Ašan. Üks on kindel meie jaoks on siin paras šopingu paradiis. Kõik on siiski kasvõi natukene soodsam. Nii sain kõik köögi tarbed (pott, pann, tass, kaus, taldrik jne) ostetud alla 20 euroga ja toit millest olen põimõtteliselt siiani hommikust söönud läks ka maksma umbes 10 eurot. Ka riided on ikkagi odavamad kui Eestis. 20 euroga annab juba nii mõndaga ära osta.

• 

Pühapäev oli tegelikult üks kõige vingemaid vaatamisväärsuste päevi. Nimelt otsustasime ekspromt minna Moskva jõele sightseeing laevukesega tuuritama. Läksime ligi 20kesi Kremli lähedal asuvasse peatusesse, et laevale saada. Meie õnnetuseks, umbes täpselt siis kui mina ja mu toakaaslane peale olime saanud öeldi ölejäänutele, et rohkem peale ei mahu ja nii jagunes seltskond laiali mitme laevukese vahel. Tripp ise oli äge ja ka ilm õnnistas. Saime päikse käes Coca-Colat juues pilgu peale visata Moskva ehitistele ja vaatamisväärsustele jõe poolt. Lisaks uhkete ehitistele on siin hästi palju suuri ja väikeseid sildasid, mis on tihti uhkesti kaunistatud. Samuti ei ole tegelikult puudust parkidest. Laevalt oli hea vaadata üle kohad kuhu minna tahaks. Igatahes igaühele, kes Moskva sattub soojemal perioodil soovitan soojalt Moskva jõel väike tiir teha. See annab, loomulikult saab kuhjaga ilusaid turistipilte ja lisaks kui olla vene keelega rohkem sina peal kui mina praegu siis ehk saaks venekeelse giidi jutust ka üht-teist aru ja ehk targemakski midagi.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

26.08 Uut nädalat alustasime kohalikus piirkonnas seiklemisega ja samuti tegin lõpuksometi korda oma ühikatoa, mis oli vahepeal peaaegu, et elamiskõlbmatuks muutunud. Minu ühika lähedal (DORM 4) asub üks peamisi nüüdisaegseid vaatamisväärsusi- Moskva City. Üliilusad ja võimasad dubailikud klassist tornid, mis on kaunid nii päeval kui öösel. Lisaks viib sinna omapärane klaasist sild, mis on nagu väike kaubanduskeskus. Muide Moscow Citys asub ka üks kaubanduskeskus Afimall ja lisaks on seal kõige võimsam jõusaali ja spordikompleks, mida oma elus näinud olen. Seal on basseinid, saunad, jõusaal, erinevad aeroobika ja boksi ning funktsionaaltreeningu alad. Muidugi on see üliõpilase jaoks liiga kallis:/

27.08 Teisipäeval oli liiga soe ja päikseline ilm, et ühikas chillida, nii et võtsime pundiga nõuks käia ära Gorky pargis, mis on üks uhkemaid ja suuremaid vabaaja veetmisparke Moskvas. Seal on tiigid, lõbustuspark, ratatrajad ja häästi palju pannkoogi ja jäätisekohvikuid, millest me üle ega ümber muidugi ei pääsenud. Mõnus koht igati, kus linnakärast veidi toibuda.

• 

• 

• 

28.08 Kuna ilm oli harukordselt jahe, haha, pidin jaki topi peale panema otsustasime minna tüdrukutega kuulsasse Gulagi muuseumi. Kuna teema on selline vastuoluline olin ma alguses hästi kahtleval seisukohal kas minna, aga lõpp-kokkuvõttes tegin pigem hea otsuse. Muuseum oli hästi interaktiivne ja sisaldas palju šokeerivat infot piltides ja kirjutatuna. Kuigi see oli šokeeriv ja mõtlema panev, siis meeldis mulle muuseumi vaatenurk, mis ei olnud kuidagi rahvuspõhine, ei kaitsev ega süüdistav vaid pigem lihtsalt erineva nurga alt vaatlev. Õhtul käisime natukene Arbati- Moskva põhi ööelu tänavaga ja selle baaridega tutvust tegemas. NB! Siin baarides jooke ostes tasub tähelepanelik olla, et keegi midagi joogi sisse ei puistaks. Need juhtumid siin ei pidavat väga harvad olema.

Reedel toimus ülikooli hoonetega tutvumine, saime endale ülikooli raamatukogu kaardid ja nägime ära nii mõnegi õppehoone. Juba esmapilgul vaadeldes siin on õppehooned, vähemalt HSE ülikooli omad mõnusalt modernsed.

Laupäev ja pühapäev olid pigem niisama rahulikud päevad, et saaks natukene enne loengute algust õppeasjadesse süveneda ja veidi hinge tõmmata. Pühapäeval sain muide kokku jälle buddyga ja käisime Uue ja Vana Arbati luksuslikke tänavaid avastamas. Tegemist on selliste tänavatega, veidi nagu Tallinna vanalinnas. Seal on hästi palju muusikuid, kerjuseid, kunstnikke ja muidu igast küünelaki pudeliteks ja kaisukarudeks maskeerunud inimesi, kes mida parajasti reklaamivad. Buddy muide on ise kohalik Moskva elanik, kes sellel aastal alustab HSEs õpinguid. Hästi omamoodi ülevaate annab kohalikega rääkimine kohaliku eluolu, majanduse ja poliitika osas. Buddy sõnul on rahaga asjad siin ikkagi halvasti. Kuigi kõik on odav, siis palgad on ikka veel palju madalamad, nii et keskmises pisut vähem teenival inimesel on raske end ära elatada. Suured on nö klassivahed. Rikkad Arbati korteri elanikud ja vaesed Moskva äärelinnlased elavad hoopis erinevat elu ega puutu omavahel eriti kokku. Poliitika on endiselt parajalt ohtlik asi millega tegeleda ja nagu meile siin söögi alla ja peale seletatakse tasub heaga eemale hoida igasugustest demonstratsioonidest, mis tihti lõppevad arreteerimise ja vahest pikkade arrestis istumistega.

METROO:

Täitsa eraldi tahaks välja tuua Moskva metroo. Tõesti nagu selle kohta kuulda on olnud on see siiani nähtud metroodest kõige lihtsam, loogilisem ja kindlasti kõige puhtam ja ilusam. Moskva metrooga sõites tasub kaamera pea igas peatuses käepärast hoida, sest tihti on metroo ootesaalid kaunistatud erinevate piltide, nikrduste vms sellisega. Viimasel ajal ongi nii, et kui ma juba näen et minekut on mõnda seni külastamata metroojaama siis hoian kaamera valmis. Minu jaoks siiani kõige kaunim on olnud ilmselt Kievskaya metroojaama Pruuni liini jaam, seal on ilusad pildid igal pool seintel. Samas Buddy sõnul pole ma veel midagi näinud ja on veel palju ilusamaid. Metroo puhul on minu jaoks ka üks veidi hirmutav asi, mis on üülipikad liikuvad eskalaatorid, mis on alati hirmus ülerahvastatud, kuid kus imekombel keegi teine peale minu ennast ebakindlalt kõrguse jms osas ei tunne. Muide metroo plaani on kõige tasuvam vaadata Yandex metroo appist, seal on kõik lihtne ja loogiline, toimib nagu Google Maps. Üleüldse, põhimõtteliselt kõik asjad on siis Yandex omad, Google pole eriti populaarne.

TOIT:

Õnneks on Moskvas söömine eestlase jaoks ilusti taskukohane. Ühika kõrval sööklas ei pea ma hea koguse kartulipudru ja kanakastme eest iial üle 3 euro maksma, aga ka linnas on söögid üsna soodsad. Pea kunagi ei pea ma maksma rohkem kui 5-7 eurot söögi eest ja söögikohti valikus on palju-palju. Üks tüüpilise vene toite, aga samas ka palju muid alternatiivne pakkud söögikoht on My-Mys. Seal sain ma päris head borši, mis siiani on ka mu ainukeseks supiks jäänud, sest pidevalt olen ma liiga näljane, et suppi süüa. Teine koht millest juba enne kirjutasin, aga mis on hästi ilusa interjööriga on Varenychna. See on selline söögikohtade kett, kus saab kõike eritüüpi pelmeenid ja vareenikud ära proovida. Samas kõige soodsam koht see kindlasti ei ole, samas midagi hullu ka mitte. Burgeri kohtadest parim on siiani olnud BB burger, mis teeb McDonaldsile ikka korralikult silmad ette. Samuti hästi huvitav oli musta saiaga burgereid pakkuv Black Star Burger, kus sai burgerit süüa lausa spetsiaalsete kinnastega. Too kett on ühe Vene kuulsa räppari asutatud, lisaks söögikohale on veel ka riidepood jms sama nimeline olemas. Lisaks tasub Moskvasse tulles läbi käia erineate maade toidutänavalt, kus pakutakse ühe suure saali peale igas väikeses putkas erineva maa toitu. Mina proovisin siin Gruusi kööki- oli super. Üldse igasugused Gruusia ja Armeenia söögikohad tunduvad siin väga populaarsed ja üsna odavad olevat.

• 

• 

• 

HUVITAVAID TÄHELEPANEKUID:

• Igal moskvalasel on oma väike veepudel kaasas, sest vesi on enemasti üks peamisi kuluartikleid väljas süües (kraanivesi ei ole joogiks sobiv)
• Hinnad on pea iga asja puhul ikkagi natukene praemad kui Eestis.
• Moskvalased kasutavad üldiselt enne igat söögikorda ja ka muidu hästi palju käte desinfitseerijat, igal on oma väike pudel kaasas
• Moskvas on pea kõikjal tänavates teede ehitus (pidi nii olema iga suvi).
• Ilm on üldiselt ühlasem kui on Eestis, ei ole vahepeal väike vihmasadu ja siis ilus ja siis jälle sadu. Vähemalt siiani on hästi mõnus selline 20-27 kraadi iga päev olnud. Ööd mõnel päeval on soojad, teisel jällegi tuntavad jahedad.
• Linnatänavad on tegelikult väga korras ja puhtad, st prügi pole üldse. Näha on, et sellega nähakse vaeva. Samuti hoolitsetakse, et rohealad oleks hästi ilusad ja rohelised (eile avastasin end ühest murujupikesest pilti tegemast, sest see oli niii ilus ja roheline).
• Poemüüjad ja teenindav personal on üldiselt hästi otsekohene, meie mõistes natukene ebaviisakas ja kindlasti kohe ei räägi sinuga inglise keelt.

Suurem suvepuhkus on nüüdseks läbi. Peagi hakakavd inglise keelsed tunnid ja lisaks vene keele kursus, nii et õnneks saan varsti ka vene keeles suuremat arengut näha.

Paka!

Ahoi!

Minu teekond Moskva algas 20.08, mil tõstsin Tartus rongile oma 2 üsna suurt ja rasket punast kohvrit, mille pakkimisega olin tegelenud kokku vast umbes 8 tundi. Pooleks aastaks mineku puhul on ju tarvis arvestada suve, sügise ja talvega, nii et kola kogunes omajagu. Nii asusin Tallinna poole teele, et sealt juba Tallinn- Peterburi- Moskva rongile ümber istuda. Moskva rong väljus 16:48, aga olin järjekorras juba umbes pool tundi varem, et peale saada. Minu üllatuseks ei kuulnud ma rongisabas ühtegi eestikeelset sõna ja ka rongi töötajad, kes pileteid kontrollisid tundusid ikka üpris umbkeelsed venelased. Nii juhtuski, et minu suurte venekeelsete ponnistuste peale ei saanud ma töötajate jutust muud aru, kui et pean minema nr 10 kohta seal. Loomulikult eeldasin, et see on kupee nr, nii et peale suure vaevaga oma kohvrite peale vedimist lohistasin neid mööda ülikitsast vahekäiku kuppe nr 10 poole. Koridor oli parajasti nii kitsas, et mu suurem kohver sinna ratastega liikuma ei pääsenud, nii et lohistasin seda külili teist väikest kohvrit ratastel enda ees lükates, takistusrajale andis mõõtu juurde tõsiasi, et põrnadal oli lausa 2 vaipa, mis olid pidevalt kortsus ja rataste vahel kinni. Igatahes kui ma lõpuks suure vaevaga kupee nr 9 juurde jõudsin selgus, et kupee nr 10 ei eksisteeri selles rongis. Üks venekeelne tädikene suutis mulle selgeks teha, et võimalik, et mulle öeldi hoopis voodikoht nr 10, mis oli asukoha poolest umbes täpselt selle koridori alguses mille suure vaevaga läbinud olin… Jep, igatahes lohistasin siis end kõige kolaga sinna õigesse kupeesse olles täiesti näost punane ja väsinud.

• 

• 

Minu kupee kaaslased olid alguses 2 täiesti venekeelset vanainimest. Sõidu alguses tundusid nad eriti kurjad, aga hiljem koos väga kentsakas õhkkonnas seal kupees viibides saime isegi jutule. Tegelikult oli kupees muidugi 4 kohta, nii et Narvas liitus meiega veel üks venekeelne naine, kelle tõttu oli vaja kogu pagas uuesti ümber tõsta oeh… Iseenesest kupee oli veidi väiksem kui Tallinn- Stockholm kruiisilaevade kajutid, aga välimuselt ja ülesehituselt sarnane. Ainuke suurem vahe seisnes wc puudumises kupeest, wc asus koridori lõpus. Teine märkimisväärne vahe oli minu jaoks, et tavalsielt laevas ma pole võõrastega koos kajutis, seega alguses oli ikka veider küll. Kuigi ruumi oli vähe leidus ka meeldivaid üllatusi, nimelt toodi meile ikka hea mitu korda süüa. Karbis oli croissant, šokolaad, mahl, vesi jms. Lisaks veel hambapesu tarbed ja sussid.

Narvas toimus esimene piirivalve kontroll, Eesti piirivalve neiu jäi ka mu ainukeseks eestikeelseks kogemuseks selle rongisõidu jooksul, sest Ivangorodis juba tulid dokumente üle vaatama vene piirivalvurid. Minu õnneks ei tahtnud keegi mu kohvreid läbi vaatama hakata, see oleks üks paras piinamine olnud jälle. Nalja sai muidugi mingi vene migratsiooni paberi täitmisega, kuna see oli ka ilusti venekeelne ja mul oli netiga nii ja naa olukord alates Narva jõudmisest. Peale paari tunnist peatust Narvas ja Ivangorodis saime oma teekonda jätkata, et Peterburis südaöö paiku olla. Tegelikult pean tunnistama, et kuigi plaanisin kuni Peterburini üleval olla, siis vahepeal siiski läksin juba oma narile ära. Ei saa öelda, et just magama, sest nagu ühismagamistega ikka kui keegi norskab, siis ülejäänud võivad magamisest vaid unistada. Kuid umbes pool tundi enne Peterburgi siiski suutis ukrainlasest kupeekaaslane piisavalt mugava asendi leida ja norskamine muutus vähe vaiksemaks norinaks. Nii sain lõpuks oma pisikeses voodikeses magada. Siiski inimestele kellel on nõrk uni ma küll rongiga minna ei soovitaks, see magama jäämine oli raske isegi mulle, kes ma magan peaaegu et püstijalu ja ükskõik mis lärmis. Lihtsalt see rappumine ja lärm ja veel norskamine lisaks pani proovile korralikult.

Hommik oli selle eest ilus. Ärkasin sooja tee lõhna peale. Aknast paistsid rohelised aastad ja põõsastikud, raudtee ääres võis kõikjal näha kurikuulsaid mitme meetri kõrguseid putkesid. Maa ise oli pisut künklikum kui Eestis, aga üldiselt pigem tasane. Millegi pärast olin arvamusel, et Venemaal on maapiirkonnad väga väga asustuseta. Vähemalt raudtee ääred siiski olid pigem täitsa asustust täis. Väikesed külad ja talud jne. Kell 9.30 lõpuks hakkasid paistma Moskva äärelinnad ja peagi olingi Leningradski rongijaamas, kus ootas mind mu buddy (üks mu siinse ülikooli õpilane, kes pidi mind aitama ühikasse asjade toimetamisel ja sisse elamisel).

Minu jaoks oli üllatav, et Venemaa algas tegelikult hetkest mil oma jala rongi tõstsin. Huvitav kogemus oli näha nii palju maad rongis ja tegelikult ka uute inimestega niimoodi sundolukorras tutvuda oli tegelikult vahva, kuigi ka kindlasti mingil määral raske. Kokkuvõttes üldse oli kogu see rongisõit üks paras seiklus ja väljakutse eriti keelelises mõttes, mulle kes ma venekeeles väga siiski hakkama ei saa. Kõigile teistele, kes mõtlevad kas minna rongi või lennukiga, siis rongiga on odavam (eriti kui sul on mitu kohvrit) ja ilmselt ikkagi oluliselt põnevam ka kui lennukiga. Samas lennukiga saab ikka palju kiiremini ja mugavamalt ja siis ei pea ka magamise pärast muretsema.

Hei-Hei! Olen 21 aastane tudengineiu Tartu Ülikoolist, kes veedab oma sügissemestri Moskvas HSE ülikoolis. Tulis Moskva, et õppida vene keelt ja näha oma silmaga vastuolulise mainema maa ja suurlinna elu. Elukohaks on mul kohalik välistudengite ühiselamu ja õpin majandust. Keele oskuse kohapealt olen varem koolis õppinud, aga tänu praktika puudusele ega ma tegelikkuses siiski ei saa palju aru ja räägin pigem ikka väga minimaalselt.

See blogi on koht kuhu panen kirja oma tähelepanekud ja värvikamad seigad, aga jagan ka mõnda vahvat õpitud nippi. Hoia silm peal ja saa osa minu seiklustest! 🙂