Ahoi!
Minu teekond Moskva algas 20.08, mil tõstsin Tartus rongile oma 2 üsna suurt ja rasket punast kohvrit, mille pakkimisega olin tegelenud kokku vast umbes 8 tundi. Pooleks aastaks mineku puhul on ju tarvis arvestada suve, sügise ja talvega, nii et kola kogunes omajagu. Nii asusin Tallinna poole teele, et sealt juba Tallinn- Peterburi- Moskva rongile ümber istuda. Moskva rong väljus 16:48, aga olin järjekorras juba umbes pool tundi varem, et peale saada. Minu üllatuseks ei kuulnud ma rongisabas ühtegi eestikeelset sõna ja ka rongi töötajad, kes pileteid kontrollisid tundusid ikka üpris umbkeelsed venelased. Nii juhtuski, et minu suurte venekeelsete ponnistuste peale ei saanud ma töötajate jutust muud aru, kui et pean minema nr 10 kohta seal. Loomulikult eeldasin, et see on kupee nr, nii et peale suure vaevaga oma kohvrite peale vedimist lohistasin neid mööda ülikitsast vahekäiku kuppe nr 10 poole. Koridor oli parajasti nii kitsas, et mu suurem kohver sinna ratastega liikuma ei pääsenud, nii et lohistasin seda külili teist väikest kohvrit ratastel enda ees lükates, takistusrajale andis mõõtu juurde tõsiasi, et põrnadal oli lausa 2 vaipa, mis olid pidevalt kortsus ja rataste vahel kinni. Igatahes kui ma lõpuks suure vaevaga kupee nr 9 juurde jõudsin selgus, et kupee nr 10 ei eksisteeri selles rongis. Üks venekeelne tädikene suutis mulle selgeks teha, et võimalik, et mulle öeldi hoopis voodikoht nr 10, mis oli asukoha poolest umbes täpselt selle koridori alguses mille suure vaevaga läbinud olin… Jep, igatahes lohistasin siis end kõige kolaga sinna õigesse kupeesse olles täiesti näost punane ja väsinud.
Minu kupee kaaslased olid alguses 2 täiesti venekeelset vanainimest. Sõidu alguses tundusid nad eriti kurjad, aga hiljem koos väga kentsakas õhkkonnas seal kupees viibides saime isegi jutule. Tegelikult oli kupees muidugi 4 kohta, nii et Narvas liitus meiega veel üks venekeelne naine, kelle tõttu oli vaja kogu pagas uuesti ümber tõsta oeh… Iseenesest kupee oli veidi väiksem kui Tallinn- Stockholm kruiisilaevade kajutid, aga välimuselt ja ülesehituselt sarnane. Ainuke suurem vahe seisnes wc puudumises kupeest, wc asus koridori lõpus. Teine märkimisväärne vahe oli minu jaoks, et tavalsielt laevas ma pole võõrastega koos kajutis, seega alguses oli ikka veider küll. Kuigi ruumi oli vähe leidus ka meeldivaid üllatusi, nimelt toodi meile ikka hea mitu korda süüa. Karbis oli croissant, šokolaad, mahl, vesi jms. Lisaks veel hambapesu tarbed ja sussid.
Narvas toimus esimene piirivalve kontroll, Eesti piirivalve neiu jäi ka mu ainukeseks eestikeelseks kogemuseks selle rongisõidu jooksul, sest Ivangorodis juba tulid dokumente üle vaatama vene piirivalvurid. Minu õnneks ei tahtnud keegi mu kohvreid läbi vaatama hakata, see oleks üks paras piinamine olnud jälle. Nalja sai muidugi mingi vene migratsiooni paberi täitmisega, kuna see oli ka ilusti venekeelne ja mul oli netiga nii ja naa olukord alates Narva jõudmisest. Peale paari tunnist peatust Narvas ja Ivangorodis saime oma teekonda jätkata, et Peterburis südaöö paiku olla. Tegelikult pean tunnistama, et kuigi plaanisin kuni Peterburini üleval olla, siis vahepeal siiski läksin juba oma narile ära. Ei saa öelda, et just magama, sest nagu ühismagamistega ikka kui keegi norskab, siis ülejäänud võivad magamisest vaid unistada. Kuid umbes pool tundi enne Peterburgi siiski suutis ukrainlasest kupeekaaslane piisavalt mugava asendi leida ja norskamine muutus vähe vaiksemaks norinaks. Nii sain lõpuks oma pisikeses voodikeses magada. Siiski inimestele kellel on nõrk uni ma küll rongiga minna ei soovitaks, see magama jäämine oli raske isegi mulle, kes ma magan peaaegu et püstijalu ja ükskõik mis lärmis. Lihtsalt see rappumine ja lärm ja veel norskamine lisaks pani proovile korralikult.
Hommik oli selle eest ilus. Ärkasin sooja tee lõhna peale. Aknast paistsid rohelised aastad ja põõsastikud, raudtee ääres võis kõikjal näha kurikuulsaid mitme meetri kõrguseid putkesid. Maa ise oli pisut künklikum kui Eestis, aga üldiselt pigem tasane. Millegi pärast olin arvamusel, et Venemaal on maapiirkonnad väga väga asustuseta. Vähemalt raudtee ääred siiski olid pigem täitsa asustust täis. Väikesed külad ja talud jne. Kell 9.30 lõpuks hakkasid paistma Moskva äärelinnad ja peagi olingi Leningradski rongijaamas, kus ootas mind mu buddy (üks mu siinse ülikooli õpilane, kes pidi mind aitama ühikasse asjade toimetamisel ja sisse elamisel).
Minu jaoks oli üllatav, et Venemaa algas tegelikult hetkest mil oma jala rongi tõstsin. Huvitav kogemus oli näha nii palju maad rongis ja tegelikult ka uute inimestega niimoodi sundolukorras tutvuda oli tegelikult vahva, kuigi ka kindlasti mingil määral raske. Kokkuvõttes üldse oli kogu see rongisõit üks paras seiklus ja väljakutse eriti keelelises mõttes, mulle kes ma venekeeles väga siiski hakkama ei saa. Kõigile teistele, kes mõtlevad kas minna rongi või lennukiga, siis rongiga on odavam (eriti kui sul on mitu kohvrit) ja ilmselt ikkagi oluliselt põnevam ka kui lennukiga. Samas lennukiga saab ikka palju kiiremini ja mugavamalt ja siis ei pea ka magamise pärast muretsema.
Eestlanna Moskvas 