Üllatused ei lõppe iial

Märkamatult on möödunud üle kuu aja Moskvas. Uskumatu! Aeg läheb liiga kiiresti, liiga märkamatult, aga eks see ole vist nii ikka kui huvitav on. Seega üritan rääkida veidi oma viimase aja tegemistest jälle ja välja tuua oma tähelepanekud.

Esiteks käisin lõpuks ometi ära Punasel väljakul ja nägin ära Vassili Blažennõi katedraali, ilusti ja korralikult. Lausa 2 korda. Kuni 6. septembrini oli Punane Väljak ühe kontserdi sarja pärast kaetud igasuguste aedikute ja pinkidega, mille tõttu käisime alles nii hilja seal. Esimesel korral käies oli tegelikult veel osa piirdeaedadest alles, mis natukene vaadet häirisid. Selle eest teisel korral oli väljak tõesti suur ja jättis võimsa mulje. Vassili Blaženni katedraal muidugi on ilmselt kahtlemata üks kõige ilusamaid ja tähelepanuväärsemaid usuehitisi, mida olen näinud. Tegelikult tähelepanu väärne on veel, et tegelikult käisin teisel korral Punasel Väljakul täiesti võõraste venelastega, kellega teekonnal sinna kohtusin. Väga huvitav kuidas mina oma ikka päris kehva vene keelega niimoodi sellisesse seltskonda sattusin. Samas kasuks oli see kindlasti, praktika mõttes ja sain lugusid kuulda vene turismimaastiku kohta. Nad ise olid ka kõik eri kohtadest ja kohtusid omavahel samamoodi nagu mina nendega. Koos selle vahva seltskonnaga käisime ka GUMis, mis on väga vana ja kuulus kaubamaja. Asukoha poolest on see punase väljaku ääres. Väljast vaadates on tegu lihtsalt ühe järjekordse ajaloolise ehitisega, aga tasub sisse astuda. Midagi peale kuulsa jäätise sealt küll tänapäeval tavainimene osta ei saa, aga selle eest on ehitis ise võimas ja külluslik. Mitmed korrused klaas katuse all, kõige keskel on purskkaev arbuusidega. Kõik poed mida on võimalik külastada on väga kallid ja luksuslikud. Väidetavalt pidi GUMis oma poe omamine disaineritele ja luksusmarkidele nagu prestiizi küsimus olema, kuigi praktilist kasu võib-olla nii palju ei ole. Inimesi, kes seal reaalselt šoppamas käisid ma eriti ei näinud, pigem ongi tegu turistide meelispaigaga.

Koos ilusate ilmadega lõppes minu jaoks ka suurem vaatamisväärsuste külastamise hooaeg. Nimelt umbes 10. septembri paiku toimus selline suurem ilmamuutus. Üleöö oli +20 asemel +10 ja vähemgi. Väljas enam eriti liikuda ei olnud meeldiv. Ühel eriti tuulisel ja vahmasel pühapäeval käisime terve pundiga koos Pähklipureja balletti vaatama. Ballett ise toimus balleti nädala raames Kremli suures kontserdimajas. Siinkohal pean välja tooma piletiostu protsessi. Nimelt ostsin pileti umbes septembri alguses, kuna teistel oli pilet juba ostetud enne pidin selgeks suutma teha pileti müüjale lisaks sellele mida vaadata tahan ka selle, et tahaksin nende läheduses istuda. Rääkisin umbes 15 minutit, aga sai asja, istusin ilusti täpselt üks rida tagapool tervet punti. Funfact: umbes 2. vene keele tunnis õppisime kuidas tellida toitu või osta pileteid (sh õppisime erinevaid saaliosa nimetusi), aga seda kõike umbes 2 nädalat liiga hilja. Pähklipurejat ennast kirjeldaksin mina kui maagilist vaatemängu. Väga kena ja võimsalt edasi antud jõulu meeleolu. Minu rõõmuks oli süžee kenasti arusaadav ja oli mugav ja kerge etendust jälgida. Mis mind üllatas on venelaste kontserdi külastamise kultuuri erinevus: nimelt pool saali lahkus kohe peale lõpupoosi ja ei plaksutanud üldse.

Sergeyev Posad

Ühel septembri pühapäeval kui alles olid esimesed külmad päevad käisime ESNi poolt korraldatud tripil Sergeyev Posadis. Sergeyev Posad on umbes 1,5h rongisõidu kaugusel asuv Golden Circlei linn, mis on eelkõige tuntud oma kuulsa katedraalikompleksi poolest. Kogu reisipunt, mis kokku oli umbes 50 inimest käisime ka läbi katedraali hooned. Huvitav on, et pea iga ehitis kompleksis oli erineva stiiliga. Sibulkuplid vaheldumisi harjumuspäraste kirikutornidega. Seest poolt olid muidugi kõik nad kaunistatud veneõigeusu kiriku kommete kohaselt rikkalikult. Näha oli palju noori munga riietes noori, kes seal samas katedraalis kirikuõpetajaks või usuõpetuse õpetajaks õpivad. Peale külmakäes kannatamist ja katedraali käisime kohaliku pelmeenikööki külastamas. Muidu olikõik väga hea ja tip-top, aga peale sööki selgus, et mõned hinnad olid menüüs “valesti” olnud ja mõndadelt küsiti umbes euro jagu rohkem rublasid, mis tekitas suurema protsessimise ja kokkuvõttes lahendamsime vaidlust kohaliku köögi juhtkonnaga umbes 40 minuti jagu. Rongisõidud muidu olid ka omaette lõbustused, sest vallustasime terve pundi peale ühe vaguni ja mängisime kaarte. Olen õppinud nüüdseks umbes 5-6 uut mängu hispaanlastest, itaallastelt ja prantslastelt.

Vladimir

Peale Sergeyev Posadi tundsid mitmed, kaasaarvatud mina, et tahaks veel Moskva ümbrust külastada. Koos ühe oma hea sõbrannaga Hollandist (edaspidi Anna) vaatasime erinevaid sihtkohti ja üsna pea tegime plaani küslastada Vladimiri. Tegelikut tahtsime algselt isegi rohkem Susdali minna, aga kuna sinna saamine osutus pisut liiga keeruliseks siis jäi see plaan kõrvale. Ühel vabamal päeval käisime Kievski rongijaamas pileteid ostmas (see oli ka päris omamoodi vaatamisväärsus, sest piletiputka müüja küsis vahepeal mingeid veidralt raskeid küsimusi), paari nädala pärast pühapäeval oli minek. Rong läks välja Komsomolskayast kell pool 10 ja seal juures tegelikult vedas, et peale saime. Nimelt nagu viimasel ajal pidevalt juhtunud on ei kuulnud ma ka tollel päeval oma äratust ja ärkasin Anna kõne peale, siis kui aeg oli 5 min kokku lepitud ajast üle. Ühesõnaga tegin elu kiireima 5 minutilise riietumise ja läksime. Rongile saime probleemideta ja leidsime oma kohad ka. Umbes 1,5 tunni pärast leidsime end keset rohelust ja hallust. Jah, ilm oli tegelt pigem hästi sügiseselt pilves ja hall. Aga me olime vaimustuses, ilmselt nii kui ei kunagi varem. Vaimustuses puudest, põõsasest ja rohust. Vaimustuses, et peatuse juures oli vaid paar autot ja linna minekuks pidi mööda rohust mäeküljel looklevat rada üles ronima. Kuu aega Moskva asfalti ja maa-all liikumist oli see väga värskendav. Kusjuures ma enne isegi ei saanud aru, et seda igatsesin. Tegelikult Vladimir on Vladimiri oblasti pealinn ja täiesti suur linn (u 400 000 elanikku). Samas meie nägime vaid väikest ajaloolist osa sellest, mille läbimine üle paari tunni ei võtnud. Nagu Golden Circlei linnade puhul ikka sai kohalikke kultuuri vaatamisväärsusi külastatud nagu katedraalid, mida oli tegelikult õige mitu. Samuti koitis pilku kuldne värav, nime poolest. Seal juurest leidsime ka ühe härra kuju, kes nägi välja täpselt nagu Lenin. Ei saa mainimata jätta, et üleüldse paljud kujud näevad välja nagu Lenin. Lihtsalt huvitav kokkusattumus? Peale lõunat oli minu ajoks päeva tippsündmus. Nimelt leidsime täiesti pooljuhuslikult väga hästi hoolitsetud võimsa aia. 50 rubla eest soetasime aia pääsmed ja veetsime seal terve pealelõuna. Võimas Patriarhaadi aed oli täis lilli, erinevaid puid, aia majakesi ja muid kaunistusi. Kõige keskel oli purskaev. Kuna parjasti oli õunaaeg, tegime veidi pätti ka ja käisime raja kõrvalt puudelt õunu korjamas. Täpselt ei teagi öelda kui illegaalse teguviisiga tegemist oli. Edasi kui pimenema hakkas (tollel päeval umbes ekll 16.30) käisime käsitöö õlut proovimas ja kogemata suutsime leida ühe väga heade hindadega jalatsipoe, kust 20 euroga õnnestus siiani väga kenasti toimivad poolsaapad hankida. Tagasitee oli ka omaette vaatamisväärsus, nimelt sain juba piletit ostes aru, et peame magamiskohtadel tagasi sõitma. Nii oli lihtsalt tunduvalt soodsam. Niisiis sõitsin Moskva tagasi umbes kokku 3h oma teisekorruse naril otsevahekäigu kõrval. Anna liiga vaimustuses just polnud, aga mina sain üle 2h häirimatult magada.

Moskva puhul on üks väga meeldiv ja samas ebameeldiv asi, üllatused ei lõppe iial. Lihtsalt siiani pole olnud ühtegi päeva, kus midagi imeks pandavat ei juhtuks. Iga päeva lõpus on mul midagi, mille üle olen üllatunud olnud, naernud või kirunud. Esiteks igasugused nö korralduslikud muudatused. Näiteks kui täiestin lambist keset päeva üks metroo jaam kinni pannakse, nii et pean ilge ringiga oma ühika sõitma. Või kui keegi jääb viimasel hetkel metroole tuhisedes peadpidi uksevahele. Tegelt too viimase on päris paras traagika, nimelt ega need uksed enam ei avane. Tuleb lihtsalt kaasinimeste abiga pea ruttu ukse vahelt kätte saada. Samas jällegi need vahvad üllatused, kui täiesti võõrad inimesed rääkima tulevad. Üsna mitmed ütlevad, et see on rohkem minu eripära, aga siiski. Ülipalju on juhtunud, et inimesed tulevad kas teed küsima või niisama mingit juttu rääkima. Tekib vaid üks küsimus- kas ma näen neile välja nii väga kohalik? Üldiselt vene teenindustöötajad on üsna ebaviisakad, aga vahest on huvitav jälgida kuidas iseenda käitumine nende käitumist mõjutab. Nimelt on mei siin kõrval üks väga odavate hindadega pood, kus teised õpilased ei käi, sest müüjad on harukordselt kurjad. Minu isiklik hobi on seal poes hästi heatujuliselt käia ja neile laiat naeratada, on huvitav jälgida, kui hästi poemüüjad alati minuga käituvad. Ülikooli poolest mind alati paneb imestama üks õppejõud, kes suudab olii hästi karismaatiline ja samas väga familiaarne. Tema loengutes on minul ja teisel kahel välisüliõpilasel alati juskui eriline koht. Üks päev tegi ta näiteks meile eraldi majatuuri, et näidata kuidas illegaalselt tasuta printida saab.

Moskva üllatustele lisanduvad veel ühika omad. Kooselu eririikidest inimestega on näidanud, et igati loogilised oskused ja arvamused ei pruugi üldse niiväga iseenesest mõistetavad olla. Nimelt juba 3. päeva on minuga köögis 5 inimest, kes tahavad õppida minu pealt kuidas kokata. Ma ei loe ennast mingiks eriliseks kokandusentusiastiks, lihtsalt need inimesed ei oska peale võileiva ja pasta keetmise midagi muud teha. WC ja pesuruumi asjade kasutamisega on ka kohati valestimõistmisi olnud. Samuti sattusin korra peale olukorrale, kui ühed õpilased südamerahuga minu toidukastist külmkapist toitu võtsid. Kui ma selle peale õigust nõudma läksin nad lahkusid veits ropendades. Poole tunni pärast olid samad seltsimehed tagasi vabandusšokolaadiga lisades, et edaspidi võtavad nad ainult teiste inimeste toidukastidest.

Venelastele väga meeldivad keldrid ja veidrad nurgatagused. See on lausa fenomenaalne kui paljud ilusalongid, poed ja kohvikud on keldrites. Minu jaoks on see natukene veider ja kohati hirmutav sinna keldri minna, aga kohalikele tundub see vististi maailma normaalseim. Kahe viimase päeva jooksul olen veetnud kokku 2h, et leida üles üks spordipood ja kullasepa töökoda. Kullasepa töökoda asus tegelikult ühes veidras “kaubanduskeskuses”, kus üldiselt müüdi vaid elektroonika asju väiksestes nö turuboksides. Kusagilt nurgatagant leidsin kogemata mingi sildi, mille järgi suutsin labürindist õige koha lõpuks leida. Spordipoega oli nii, et aadrss oli väga selge Šabolovska 23, aga minu õnnetuseks kandis sama numbrit 5 kõrghoonet. Niisiis tegin paduvihmaga kõigi hoonete ümber tiiru enne õige koha leidmist. Ma pole ilmselt iialgi nii kuri olnud selle nurgataguste armastuse suhtes. Samas on selles muidugi ka midagi väga huvitavat, nimelt selleks, et reaalselt teada kõiki neid väikeseid ägedaid ja vajalikke kohti tuleb palju niisama uudistada ja tõeliselt kohalikuks saada.

Minu igapäeva lahutamatu osa on loomulikult ka vene keele õppimine. Ühest küljest vaadates praktiseerin iga päev, olen ju keele keskkonnas: ülikooli minnes ja tulles, süüa ostes või väljas söömas käies jne. Samas teisalt suure osa ajast kahjuks veedan pigem rahvusvahelises seltskonnas ja pole ka imeks panna. Elame samas ühikas, tundides oleme ka ainult rahvusvahelise seltskonnaga tavaliselt, sest kohalikud ju ei taha inglise keeles õppida. Niisiis, peamiselt ongi minu oskused selle 2 kuuga arenenud igapäeva tegevuste ja vajaduste ära ajamise osas. Ma saan tegelikult päris hästi aru jutust, kui jutt pole just keerulistel teemadel nagu loeng kunstist või psüholoogiast. Lugedes mis puutub igapäevaseid asju saan hästi aru, aga keerulisemad tekstid on ikkagi probleeme valmistavad. Eneseväljendusoskus vajab kindlasti rohkem just igapäevast kasutamist, mitte ainult tatraputru tellides vaid ka niisama pikema jutu rääkimist. Tänu suurematele pingutustele olen leidnud ka 2 kohalikku sõpra, kellega aeg-ajalt üritan kokku saada. Samuti üritan vene keeles rääkida nende paari inimesega ühikas, kes minust veidi paremini räägivad. Üldiselt olen aga olukorras, kus olen seltskonna kõige pädevam ja pean kõigi eest süüa tellima ja muidu asjaajamisega aitama. Vene keele praktikast rääkides, juba sellel nädalal saan kohe ühe ekstra praktika osaliseks, nimelt mina ja mu sõbranna võtame ette unistuste tripi Baikali äärde rongiga!!! Kuna plaanime reisida 3. klassis, siis kindlasti puutume kokku paljude kohalikega ja ida poole minnes vaevalt, et enam mingit muud keelt peale vene keele kuuleme. Ei jõua teisipäeva ära oodata!!

Published by Silvia

Hei-hei! Minu nimi on Silvia ja olen Tartu Ülikooli 2. aasta tudeng, kes veedab oma sügissemestri Moskvas HSE ülikoolis. Tulin siia õppima vene keelt ja nägema vastuolulise mainega maa ja suurlinna elu. Hoia silm peal ja saa osa minu siinsatest seiklustest!

Leave a comment

Design a site like this with WordPress.com
Get started